Sissekanne 313 - Hampelmanni Alenaljakas Väike Seatemp
Cream Ale
5,2 vol
Toodetud Raasikul
Enne pudeli avamist olen mina selle õlle suhtes juba skeptiline:
1. üritasin poe riiulilt leida ilusat pudelit, kuid ei õnnestunud. Kõikide pudelite sildid on kehvasti kleebitud, mullitavad kile alt ja on koledad. Mina teen blogi jaoks pilti ja seetõttu on ka selline asi mulle tähtis 2. Õlle kork roostetab - sellist asja ei ole enne näinud ning tekib küsimus, et kus kurat see kork või pudel käinud on, et nii juhtus. 3. Ma pidin maksma ühe lahja ja kerge cream ale eest 4,5 eurot - "ebareaalne hind sellisele lurrile," on mu vahetu mõte. Pikk kaebekiri, kuid kui Hampelmannil on huvi Eesti käsitööõlleturul ellu jääda, siis sellised viperused tuleb kiiresti eemaldada.
Kuid nüüd õlle enda juurde - esialgu oli Hampelmannil õlle nimeks pandud "Jooksja riist ei pea vett" kuid meie ülipüüdlikud ametnikud seda läbi ei lasknud - ning vast sellest innustuna pandi nimeks "Alenaljakas Väike Seatemp".
Pudel avanes vaikse susinaga, õlle värvus on helekuldne, vahukiht valge ja suuremulliline, kuid kadus olematuks väga kiiresti. Aroom on nõrk, kuid siit kumab vürtsikat hapukust ja sidrunit.
Maitse - kahjuks ülekarboniseeritud - esimene lonks läks aia taha, kuna sellise vahu seest midagi kätte ei saanud. Hmm, üsna kerge olemisega õlu - kerge maitse, järelmekk pea olematu, humalate mõrkjus keskpärane, õlle keha pigem vesine. Maitse on vaniljekreemiselt magus, vaiguselt mõrkjas ning natuke pikemalt kestab vesine ja hapukas mekk - ja see viimane meenutab mulle Saku Originaali. Uhh, see on käsitööõllele vist kõige hullem iseloomustav sõnapaar üldse, kuid nii kahjuks on.
Alenaljakalt on see õlu välja kukkunud - tundub, kui üks metsaläinud kodune pruul, kuhu on sisse visatud ka natuke laktoosi - et ikka tunduks magus ja hää. Väikese Seatembuna tundub Hampelmanni käitumine minu, kui tulihingelise käsitööõllede fanaatiku suhtes. Babahh, mina tänan, ...st ei täna!